Raamatust: Andres Kirjamägi "Prohvetlusest ja selle esindajaist Eestis" 1997 lk 43

Piibli põhjal võime öelda, et prohvetlus on Jumala tahte üks väljendusvorme. Seega on prohvetid "Jumala hääleks" – nad annavad inimestele teateid taevast ning seetõttu peavad nad seisma kõrgemal inimlikest ja isiklikest taotlustest. ... Nad on teatanud suurtest sündmustest ja muudatustest rahvaste ajaloos, on tõmmanud riikide ja rahvaste piire, märkinud ära lahingute lõpptulemusi, kriipsutanud läbi väikeste ja suurte, rahvaste ja riikide olemasolu. ... Neid on naerdud, rumalaks peetud, taga kiusatud ja tapetud, hiljem aga ülistatud ja nende haudu kaunistatud. Prohvetid on seisnud kõrgemal kaasajast – sellepärast pole neid ka mõistetud. ... Jumal on prohveteid nimetanud oma suuks ja tahtmise teadaandjaiks, oma sulaseiks ja teenreiks (vt Jr 15:19 ja Jr 1:9).

Et saada vastu võetud taevariigi nõuniku aulisse seisusse, peab asjaosaline end kõigepealt vabastama kaasaja inimeste ja autoriteetide mõjusfäärist. Ta peab omama võimet selgelt kuulda, tunnetada ja ära tunda Jumala häält. ...

... Jumal on see, kes ise valib, kutsub ja määrab prohvetid ametisse. Ta võib neid leida vaid inimeste hulgast, kes on tingimusteta valmis Tema sõna peale välja minema.

... Prohvet ei saa millegagi põhjendada seda, mida ta näeb või kuuleb. Ta ei saa millegagi tõestada oma sise­mise tunnetuse õigsust – seda peavad näitama aeg ja ennustuse täitumine – kuid ta on sisemiselt veendunud läkituse jumalikus algupäras.

Et Jumal on niisuguseid inimesi leidnud, seda kinni­tab Piibel oma prohvetite nimistuga ja nende poolt ette kuulutatu täpne täitumine. Mitte kõik pole olnud nn kir­japrohvetid, kes oma ilmutusi kirjalikult jäädvustasid. ... Ka Jeesus Kristus, kellega algas prohvetluses uus ajastu ja kes oli ise oma jumalikus olemises täiusli­kuim prohvet ja paljude prohvetite poolt ette kuulutatu, jättis kogu oma missiooni ja õpetuse apostlite ja evange­listide jäädvustada; tema kogudusest pidi aga kujunema prohvetiameti auline jätkaja.